Rootsiturg
Osutitorn on 13. sajandi teisel poolel rajatud väravatorn. Enne pealinnuse Vahitorni ehitamist jälgiti Osutitornist liikumist merel ja maal. Varisemisohu tõttu lammutati torn 20. sajandi algul ning sellest jäi järele ainult Osutitorni värav. Algselt oli linnuse ümber vallikraav. Kui linnus kaotas sõjalise kaitseotstarbe, aeti vallikraav kinni ja müüri äärde ehitati majad. Osutitorni esine väljak oli ja on mitme tänava ristumiskoht, mida hakati nimetama Rootsituruks, kuna eestirootslastest kalurid pidasid seal kalaturgu.
Turg
Eestirootslased
„Vahetevahel näeb Haapsalu uulitsail Vormsi ehk Noarootsi rootsiverd kalastajatütart, jalas helepunased sukad kui toonekurel, pääs rõõmsatriibuline rätik, ning kõneledes vanaaegist, emamaast eristunud Rootsi keelt, mida harjumata kõrv vaevalt mõistab.“ Aino Kallas, 1922.
Haapsalu oli seitse sajandit eestirootslaste pealinn. Vanim kirjalik allikas, milles mainitakse Eestis elavaid rootslasi, on 1294. aasta Haapsalu linnaõigus. Haapsalus elas eestirootslasi kõige enam holmidel, kus nad elatusid eelkõige kalapüügist. Enamik sajandeid Eestis elanud rannarootslasi lahkus aastatel 1943–1944 alatiseks Rootsi. Vanasadamas asub nüüd Rannarootsi Muuseum, mille avasid 5. mail 2002 Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia.
Hobused ja autod
Kui turgu parajasti ei peetud, oli väljak voorimeeste parklaks. Haapsalu linnavalitsus reguleeris voorimeeste tegevust peatustes üsna rangelt ja kehtisid kindlad reeglid:
- “Esimese vankri” õigus: kliendil ei olnud lubatud valida vankrit rivi keskelt – võtma pidi ootejärjekorras esimesena seisva voorimehe. See hoidis ära voorimeeste vahelised tülid ja trügimise.
- Hobuste söötmine ja heakord: kuna peatuskoht asus linna südames, pidid voorimehed hoidma platsi puhtana. Hobuseid tohtis sööta ainult spetsiaalsetest kottidest, et kaer ja hein mööda Rootsituru platsi laiali ei lendaks.
Voorimeeste klassikaline ajastu Rootsiturul hakkas hääbuma 1930. aastate keskpaigas, mil asemele tulid taksod. Kui autod 1920.–1930. aastatel Haapsalu tänavatele ilmusid, vajasid nad keskset kohta, kus suvitajaid oodata. Üheks peatuspaigaks määrati Rootsiturg, mis oli tollal veel üsna lage ja avar plats. See tõi kaasa unikaalse vaatepildi: Rootsituru ühes servas põristasid esimeste taksojuhtide autod, samal ajal kui teises servas seisid traditsioonilised hobuvoorimehed.
Alguses olid autod luksus ja sõit oli kallis. 1930. aastate majanduskriisi ajal aga taksohinnad langesid ning nad hakkasid voorimeestelt kliente üle lööma. Voorimehed kaebasid korduvalt linnavalitsusele, et taksojuhid trügivat “nende” tsoonidesse Rootsituru ja Turuplatsi vahel.
Linnakaev ja „Poiss kalaga“
Aastal 1909 ehitati Rootsiturule 83 meetri sügavune avalik linnakaev. Haapsalu linnavolikogu võttis 1911. aasta suvel vastu otsuse rajada linnakaevu juurde väikene haljasala. Tegudeni jõuti 20 aastat hiljem, kui otsustati vana kaevu asemele ehitada uus kaev. Selle puurimine oli tollal erakordne insenertehniline ettevõtmine. Puurkaev valmis lõplikult 1938. aastal ja selle sügavuseks sai 206,36 meetrit.
Juba enne puurkaevu lõplikku süvendamist, 1936. aastal, paigaldati platsile kaevu kaunistuseks kujur Juhan Raudsepa dolomiidist skulptuur „Poiss kalaga“ (loodud 1929). (NB! Kalu on tegelikult rohkem kui üks. Mitu kala on poisil istumise all? Mine loe kokku!) Kaevu ette rajati veekogumisbassein, mis muudeti hiljem purskkaevuks. Kaevu ümber loodi haljasala ja nii sai linnavolikogu 1911. aastal vastu võetud otsus lõpuks teoks.
