Lossiplats
Kuni 1950 Turuplats
- 1950–1990 Võidu väljak
- Aastast 1990 Lossiplats
Lossiplats on olnud sajandeid Haapsalu ajalooline süda. Keskajal kujunes see välja piiskopilinnuse ja toomkiriku ees ning kuni 1950. aastani tegutses siin linna turg.
Lossiplatsi ääres asub vabadussõjas hukkunud läänlaste mälestussammas, mis taastati 1994. aastal.
Piiskopilinnus koos toomkirikuga, mida ümbritsevad ringmüür ja vallikraav, on tänapäeval oluline kultuuri- ja sündmuspaik ning üks Haapsalu tuntumaid sümboleid.
Turuplats
Keskajal asus linnakese turuplats praeguses raekoja pargis, kus turu ümber olid majad tihedalt koos. Ka praegune Lossiplats oli tollal hoonestatud. Renneri kroonika kohaselt jäi Liivi sõja ajal Haapsalus pärast ühte rünnakut püsti vaid kolm maja, kõik ülejäänud said tuleroaks. Võib arvata, et just siis jäi linna süda Jaani kirikust kuni Rootsituruni enam kui sajandiks lagedaks tühermaaks. 18. sajandil ehitati raekoda ning 19. sajandil rajati selle ette park. Nii sai turuplatsi asukohaks mitmeks sajandiks linnuse peavärava esine plats.
Borki sammas – monument vene vägilasele
Keiser Aleksander III oli koos abikaasa, laste ja saatjaskonnaga 17. oktoobril (vkj) 1888 teel Krimmist tagasi Peterburi, kui Borki küla juures Harkovi kubermangus sõitis rong suurel kiirusel rööbastelt maha. Hiiglaslikku kasvu ja atleetlik keiser Aleksander III (1845–1894) olevat hoidnud oma õlgade ja käte abil rasket vagunikatust üleval seni, kuni tema naine, lapsed ja teised reisijad rongi rusude alt välja roomasid. Õnnetuses hukkus 21 inimest ja üle 30 sai vigastada.
Kuna keisripere ellujäämist peeti Jumala imeks, vallandus üle kogu Vene impeeriumi massiline mälestusmärkide ja kabelite püstitamise laine. Neid rajati sadu või isegi tuhandeid – pea igas suuremas jaamas, linnas, kirikuaias või koolis avati selle sündmuse mälestuseks kas pühakuju, kabel või obelisk. 17. oktoober kuulutati riigipühaks ja Haapsalu linnavolikogu otsustas 1. augustil 1889 tähistada sündmust mälestussambaga, eraldades selleks 2,25 ruutsülda (10,24 ruutmeetrit) maad. Kellatorni kujutav marmorist sammas kandis esiküljel Aleksander Nevski ikooni ja teksti: „Keiser Aleksander III ja tema majesteetliku perekonna elu imelise pääsemise mälestuseks 17. okt. 1888“.
Eesti Vabariigi algusaastatel veeti Borki sammas linnusehoovi vanasse aita. Pärast aida lammutamist 1935. aastal seisis sammas veel mõnda aega linnuse hoovis.
Salon põleb maha. Paul Pinna ja Netty Adler (Pinna) pääsevad eluga
Hotell Salon hõlmas turuplatsi ääres Suur-Mere ja Väike-Mere tänava vahelise ala. 11. augustil 1906 põles kogu uhke hotell maani maha. 1913. aastaks ehitas eestlasest kaupmees Eduard Siegfeldt (1874–1948) turuplatsi Suur-Mere tänava poolsele küljele suure ärimaja (Lossiplats 4). Maja ehitati silikaattellistest, mida Eestis hakati tootma alles 1910. aastal. See on Haapsalu esimene ja Eesti üks esimesi silikaattellistest hooneid.
Väike-Mere tänava poolsesse külge plaaniti ehitada tuletõrjehoone ning asuti juba vundamentigi rajama, kuid alanud Esimese maailmasõja tõttu jäi ehitus pooleli. Eesti Vabariigi ajal plaaniti sinna püstitada Haapsalu rahvamaja, kuid siis algas Teine maailmasõda ja see jäigi vaid kavatsuseks. Nii haigutabki alates 1906. aastast Väike-Mere tänava ääres üüratu lage plats.
Näitleja Paul Pinna (1884-1949) meenutab:
„Ma tormasin mõtlematult teisele korrusele. Paks suits võttis mind vastu. Kõigepealt jooksin Netty Adleri tuppa, kahmasin kartongi, siis oma tuppa. Ust avades nägin ainult, kuidas tuleleek aknast sisse valgus. Võtsin oma pakitud kohvri ja suundusin välja koridori. Kuid suits oli muutunud nii paksuks ja tihedaks, et mattis hinge ning midagi polnud näha. Seinu mööda kobades otsisin teed välistrepile. Sain pooluimaselt puutreppidest alla, kus mind hirmunult ootasid Netty Adler ja teised, ning varisesin jõuetult kokku. Mind viidi Makarov-Junevite korterisse, kus ma veel mõned päevad voodis lebasin, sest kopsud olid suitsust liiga rängalt kannatada saanud. Nagu järgmisel päeval kuulsin, olevat see olnud üks jubedamaid tulekahjusid. Kõigepealt tahtnud Netty Adler mulle põlevasse hoonesse järele tulla, kuid mingi tuline prügi sattunud talle nii valusalt silma, et ta ei näinud midagi. See päästis ta elu – vastasel juhul oleks ta põlevasse majja jäänud, sest tuli lagunes hiiglakiirusel laiali.“
Revolutsiooniliste madruste vabastusretk
Kohalik pangaametnik Peeter Reikmann (1869-1937) meenutab:
„Haapsalus pandi revolutsiooniline kord ja vabadus „kehtima“ 4. märtsil 1917. a vkj.
Päev algas ilusa päikesepaistelise hommikuga, kuid ei möödunud paraku ilma veriste sündmusteta. Juba varahommikul levines linnas teade, et mõnikümmend kroonu madrust Vene sõjalaevadelt olla kohale jõudnud, kellel olla voli ja võim uut seadust ja korda meie linnas maksma panna. Keegi linnavaht, kes küllalt kiirelt pole täitnud nende käsku, olla jaamas madruste poolt otsekohe maha lastud. Teiseks ohvriks olla langenud keegi endine mõisnik von Tritthof, kelle paar madrust tema enese korteris olla teise ilma toimetanud. Kui kella 9 ajal läksin panga uksi avama, oli turuplats ja lähem ümbrus rahvast tulvil ja keegi seletas, et turul peetakse mingisugust revolutsioonilist kohut või avalikku ülekuulamist. Kohtualused olla kohalik linnapea dr Gottfried von Krusenstiern ja pastor Ralph von zur Mühlen. Milles neid just süüdistati, sellest ei saanud aru, kuulsin aga, et keegi vene keeles küsis, mis peab tegema linnapeaga, ja kellegi piuksuv hääl hüüdis vene keeles: „Tapke ta!“.
Vaevalt aga olin jõudnud pangas tööle asuda, kui toodi sõnum, et linnapea ja õpetaja olla Makarovi maja kohal (Karja 8) kesk tänavat madruste poolt maha lastud. Seda kuuldes oli jälk ja õudne tundmus, mis ähvardas hinge matta! Alateadlikult aga aimasin, et ei või palju väärt olla see vene madruste toodud vabadus, mida pannakse maksma pöörase vägivallaga ja ülekohtuselt valatud verega. Raskelt haavatud kirikuõpetaja pääses siiski eluga.
Pangast koju minnes olin sunnitud mööda minema mõrtsukate poolt tapetud linnapea laibast, mis lamas kesk tänavat. Mil põhjusel omastele ei antud luba seda ära korjata, ei oska ma seletada. Kui see vast pidi olema rahvale hirmutuseks, siis oli see küll hoopis ülearune „number“, sest niikuinii olid inimesed juba küllalt hirmunud ja peale lätlaste ei pakkunud kellelegi huvi seda jälki veretööd lähemalt vaadata. Mina küll pöörasin mööda minnes silmad kõrvale.“
Esimene Eesti polk ja Eesti Vabariik
Eesti poliitikute ja sõjaväelaste jõupingutuste tulemusel anti pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni luba hakata Vene armee koosseisus formeerima Eesti rahvusväeosa. Üle kogu Venemaa saabusid rahvuslikult meelestatud eesti sõjaväelased tagasi kodumaale. Esimene eesti rahvusväeosa sai nimeks 1. Eesti polk ning sinna kuuluvad sõjaväelased kandsid vormil Eesti rahvusvärvides lindikest.
Esimese maailmasõja rinne jõudis 1917. aasta oktoobriks läänerannikule. Vene väeosade täienduseks saabus 2. oktoobril Haapsallu 1. Eesti polk, mida juhtis polkovnik Aleksander Tõnisson. Polgu staap asus hotellis Salon (Lossiplats 6). Selleks ajaks oli Vene vägesid haaranud paanika pealetungivate Saksa dessantvägede ees. Tuhandete kaupa valgus laevadelt maha saartelt põgenevaid soldateid ja madruseid, kes rüüstasid ja röövisid. Taganevatele Vene väeosadele anti käsk lasta õhku ja panna põlema Rohuküla sadam, Haapsalu raudteejaam ja linnas olevad laod.
Rohuküla sadam jõutigi õhku lasta. Raudteejaama üritasid Vene madrused küll süüdata, kuid jaama komandant leitnant Valter Pint suunas nad koos oma meestega kuulipildujate ähvardusel vagunitesse ja saatis linnast välja. Haapsalus seati sisse tähtsamate objektide valve ning korra tagamiseks asusid mööda linna patrullima polgu sõdurid ja ohvitserid.
Oktoobri lõpul haarasid Venemaal ja Eestis võimu bolševikud. Järk-järgult bolševiseerusid ka sõjaväeosad, kuid erandiks oli 1. Eesti polk. Aleksander Tõnisson keeldus allumast Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteele, mille esindaja ta Tallinna tagasi saatis. Kõrgema riigivõimuna tunnustas polk Eesti Ajutist Maapäeva, mis tuli kokku 15. novembril (vkj) 1917 ja mille bolševikud kohe laiali ajasid. Polk palus maapäeval tulla Haapsallu, et nende kaitse all tegevust jätkata.
Soovides kasutada hetke, mil Vene väed olid lahkunud ja Saksa väed polnud veel saabunud, otsustati polgus kutsuda Eestimaa Päästekomitee Haapsalusse, et siin Eesti iseseisvus välja kuulutada. 21. veebruaril asusid Konstantin Päts ja Jüri Vilms koos Lääne maavanema Aleksander Saare ning ajakirjanik Johann Juhtundiga vastvalminud iseseisvusmanifestiga Haapsalu poole teele.
Poolel teel selgus, et Saksa väed olid juba Haapsallu jõudnud, ning delegatsioon pöördus tagasi Tallinna. Iseseisvusmanifest toimetati Pärnusse, kus see 23. veebruaril pidulikult ette loeti. Päev hiljem, 24. veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas välja Eesti Vabariik ja määrati ametisse Eesti Ajutine Valitsus.
Eesti polk saadeti Saksa vägede käsul 1918. aasta märtsis laiali. Pool aastat hiljem, Saksa okupatsiooni lõppedes ja Vabadussõja puhkedes 1918. aasta novembris, asuti looma juba Eesti oma riigi armeed.
Peeter Reikmann meenutab: „Ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul, 21. veebruaril 1918. a. käreda küünlakuu külmaga, alla -20°C jõudsid Haapsalusse esimesed Saksa sõjaväe osad, keda oli öösel Hiiumaalt välja saadetud ja kellele ülesandeks tehtud okupeerida meie kodumaad. Päeva jooksul ilmusid ikka ja jälle uued salgad, kuna esimesed tulijad paaritunnilise puhkuse järele Tallinna poole teele asusid. „Kõik meri on neid täis,“ ütles keegi, kes pikksilmaga nende tulekut lossi tornist vaatamas oli käinud.“
Eesti Vabariik ja mälestussammas Vabadussõjas hukkunud läänlastele
Kui Eesti Vabariik sai kindlatele jalgadele, oli lõpuks aega olla tänulik. Vabadussõja mälestussamba püstitamise idee algatas 1922. aastal Haapsalu Kaunistamise Selts, et austada Vabadussõjas langenud kohalikke inimesi. Monumendi kavandas skulptor Voldemar Mellik ning see ehitati Ungru dolomiidist. Samba esikülge kaunistas reljeefne sõdurikuju ning sellele raiuti tekst: „ISAMAA ILU HOIELDES WAENLASE WASTU WÕIDELDES, WARISESID…“ koos hukkunud läänlaste nimega. Monumendi pidulik ja suursugune avamine toimus 9. novembril 1924.
Võidu väljak – tribüün, miitingud ja Lenin
Uppmärksamhet! Kungen kommer!
Päev, mida haapsallased eredalt mäletavad ja mille sära ei tuhmu aastatega, oli 24. aprill 1992, mil Haapsalut külastasid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia. Kuningapaari oli tervitamas tohutu rahvahulk. Rootsi kuningas oli esimene kõrge välismaine riigipea, kes tuli Haapsallu pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Rootsi kuningapaari lugupidamine Haapsalu ja põlise rannarootslaste ala vastu liigutas kõiki. Rahva seas oli veel neid, kes mäletasid kuninga vanaisa Gustaf VI Adolfi visiiti 1932. aastal. See ei jäänud aga kuningapaari ainukeseks Haapsalu-külastuseks – nad tulid siia hiljemgi tagasi.
Kui on vaba Eesti, siis on Vabadussõja sammas. Kui on Vabadussõja sammas, siis on vaba Eesti
Vabadussõja mälestussamba asukoht on märgilise tähendusega. Samale kohale oli 19. sajandi lõpul püstitatud monument keiser Aleksander III auks. Eesti Vabariigi nimel elu andnud läänlaste monument võttis Vene keisri austajatelt koha üle ja sellest sai vaba Eesti riigi sümbol. Seda mõistis väga hästi ka Nõukogude okupatsioonivõim – 1941. aasta 19. juuni öösel lasti sammas õhku.
Eesti riikluse sümbol, Vabadussõja mälestussammas, taastati rahva annetuste toel pärast Eesti taasiseseisvumist ning avati pidulikult 27. novembril 1994. Taastamisprojekti autor oli Tõnis Padu, sõdurikuju modelleeris ja raius välja Vambola Mets ning samba ehitas AS Haapsalu Restauraator.
