Linda tänav
„Kõik Haapsalu uulitsad viivad mere rannale…,“ kirjutas Aino Kallas 1922. aastal. Linda tänavat pidi alla minnes jõuab mere äärde. Rohelusse uppuvad aiad, puumajad, merelõhn – see oli ka Ilon Wiklandi lapsepõlvemaa.
Linnamüür ja Saksa värav
Haapsalu linnamüür ehitati tõenäoliselt 15. sajandi esimesel poolel. 1761. aastast pärineva kirjelduse järgi oli Haapsalul varem merepoolses osas ringmüür ning maa poolt kaitses linna veekraav koos muldvalliga. 550 sülla (1173 meetri) pikkune kivimüür ja 330 sülla (704 meetri) pikkune veekraav koos muldvalliga ümbritsesid umbes 15,5 hektari suurust linna. Kahemeetrise läbimõõduga ja kuue meetri kõrgune linnamüür sai tugevalt kannatada Liivi sõjas (1558–1583), mille järel seda enam ei taastatud. Linnamüüris oli neli väravat: Karja (Carrie), Vene (Reuschische), Saksa (Deutsche) ja Vee (Wasser) värav. Ainsana on tuvastatud Saksa värava täpne asukoht Linda ja Rüütli tänava ristmikul. Teiste linnaväravate asukohad on senini oletuslikud.
Linda 3 – Roomakatoliku kiriku maja
Eesti Apostellik Administratuur rajati 1. novembril 1924. Haapsalus tegutses Rooma Katoliku Kiriku Kogudus ametlikult 1920. aastate lõpust. 1929. aastal omandas Linda ja Rüütli tänava nurgale jääva kinnistu 3400 krooniga, Eesti katoliku kiriku esimene apostellik administraator, peapiiskop Antonio Zecchini, kes kinkis kinnistu edasi katoliku kirikule. Mantelkorstnaga kahekordne kivihoone funktsioneeris üheaegselt nii kabeli kui ka preestri korterina. Nõukogude okupatsiooni tulekuga 1940. aastal katoliku koguduse tegevus peatati ja varad natsionaliseeriti, nagu juhtus paljude teiste kogudustega Eestis. Vana mantelkorsten varises 1950. aasta paiku kokku. Maja muutus kasutuskõlbmatuks ja lammutati.
Rüütli 4 – Peetri maja päästis vanalinna
Põhjasõda polnud veel lõppenud, kui Vene tsaar Peeter I asus otsima kohta Läänemere-äärsele sõjasadamale. Nii jõudis ta 1715. aastal Haapsallu ja raehärra Jenckeni maja juurde. Tol ajal raekoda veel polnud ja raeistungid toimusid enamasti isand Jenckeni pool. On võimalik, et tsaar Peeter osales selles hoones isegi Haapsalu rae istungil. Legendi kohaselt olevat härra Jencken aga parajasti katust parandanud ja tsaar roninud samuti katusele raehärraga juttu ajama. Õnneks Haapsalu Vene riigi sõjasadamaks ei sobinud – selleks sai Paldiski.
Peetri külaskäigust oli siiski kasu enam kui kakssada aastat hiljem. Nimelt otsustati Moskvas ehitada Haapsallu uus sanatooriumikorpus ja asukohaks valiti just see promenaadilähedane piirkond. Moskva otsustajatele anti aga teada, et seal asub hoone, kus on peatunud Peeter I, ning kui sanatoorium ehitatakse, tuleb see ajalooline maja lammutada. Kuna Peeter I mälestise hävitamine võis Moskva ametnikele tuua kaela suuri pahandusi, ei julgetud riskida. Nii jäi uus korpus promenaadile ehitamata ja vanalinna majad lammutamata.
Maria-Magdaleena õigeusu kirik
Maria-Magdaleena õigeusu kirik pühitseti 21. juulil 1852. aastal. Tseremoonial osales suurvürstinna Maria Aleksandrovna – tulevase Vene keisri Aleksander II (valitses 1855–1881) abikaasa – koos nelja pojaga, kelle seas oli ka seitsmeaastane Aleksander Aleksandrovitš (tulevane keiser Aleksander III, valitses 1881–1894). Nõukogude võimu käsul suleti kirik 1964. aastal, kuid alates 1994. aastast on see taas õigeusu koguduse pühakoda. Kiriku aknaid kaunistavad Dolores Hoffmanni vitraažid „Euharistia“, „Lootus“, „Joona lugu“, „Inglite aken“, „Päevatõus“ ja „Päevaloojang“.
Poskad ja Maria-Magdaleena kirik
Aastal 1915 ostis Tallinna linnapea Jaan Poska Haapsalus suve veetmiseks krundi kuursaali ja Viieristi vahelisele alale. Perekond Poska oli Haapsalu Maria-Magdaleena kirikuga tihedalt seotud, ja seda mitte ainult jumalateenistustel osalemise kaudu. Seal olid preestrina teeninud Jaan Poska ristiisa Nikolai Poletajev (Haapsalus preester aastatel 1880–1888) ja Jaan Poska lähedane sõber ning tütarde Xenia ja Veera ristiisa Karp Tiisik (Haapsalus preester aastatel 1874–1879).
Nikolai Poletajev oli Haapsalus preestriks Aleksander III aktiivse venestamispoliitika algusajal. Teada on huvitav fakt, et Poletajev pühitses 7. juulil 1884 Haapsalus õigeusku esimesed Hiiumaa Käina kihelkonna talupojad. Olles ettevaatlik mees, ei läinud ta ise kohe Hiiumaale, vaid pelgas, et õigeusu vastased hakkavad teda süüdistama õigeusu pealesurumises. Ta jäi aga nõusse hiidlaste palvega nad õigeusku salvida, kui nad Haapsallu tulevad.
Karp Tiisikut on aga iseloomustatud kui „kõva eestlast” ja rahvuslast. 24. augustil 1913 Estonia teatrimaja õnnistamise puhul peetud õigeusu jumalateenistusel esines Tiisik kuberneri juuresolekul eestikeelse kõnega. Eestimaa kuberner Izmail Korostovets nõudis seepeale tema tagandamist, kuid ülemprokuröri eestkostel lahenes olukord Tiisiku kasuks.
Maria-Magdaleena õigeusu kirikus on laulatatud kolm Jaan ja Constance Poska last ning üks lapselapselaps. 1919. aastal laulatati Veera Poska ja Saaremaa esimene maavanem Timotheus Grünthal. 20. juulil 1921 laulatati Tatjana Poska ja Väike-Lähtru Jumalaema Sündimise kiriku köstri poeg, Estonia solist Aleksander Arder. 1944. aastal, vahetult enne Eestist Rootsi põgenemist, laulatati Jüri Poska ja Haapsalust pärit Helve Loorand. Teadaolevalt käis Eestisse jäänud ning Nõukogude ajal Haapsalus arstina töötanud Xenia Poska kirikus kuni oma elupäevade lõpuni. Ta suri Haapsalus 1. detsembril 1964. Seni viimane Poskade laulatus selles kirikus toimus 3. augustil 2008, kui laulatati Jüri Poska pojapoeg Joachim Jaan Jacob Poska ja Haapsalust pärit Jevgenia.
Ilon Wikland ja Maria-Magdaleena kirik
Maailmakuulus kunstnik Ilon Wikland (sündinud 5. veebruaril 1930) viibis lapsena palju Haapsalus oma isapoolsete vanavanemate juures aadressil Linda tänav 2. Aastatel 1939–1944 elas ta Haapsalus püsivalt ja õppis Haapsalu Linna Algkoolis kuni Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi põgenemiseni 1944. aasta sügisel. Iloni vanaisa Aleksander Pääbo (16. aprill 1874 – 25. veebruar 1953) oli õigeusu koguduse köster ja Haapsalu II algkooli juhataja (I ja II algkool ühendati 1936. aastal Haapsalu Linna Algkooliks). Vanaema Julie (4. september 1885 – 23. juuli 1971) oli kooliõpetaja.
Ilon Wiklandi lapsepõlvekodust räägib vast kõige toredamalt raamat „Minu vanaema majas” (eesti keeles ilmunud 2006), milles on Iloni illustratsioonid ja Barbro Lindgreni kirja pandud tekst. Sealt saab näiteks teada, et kirikuköstrist vanaisa tegi ise viiuleid ja et Ilonile meeldis kuulata kirikukoori, mida vanaisa juhatas.
Tagasi Haapsallu sai Ilon Wikland esimest korda tulla alles 1989. aastal. See on nagu imeline Tuhkatriinu lugu – Ilon lahkus 14-aastaselt, kaasas vaid väike vineerkohver, ning saabus aastakümneid hiljem tagasi koos oma imedemaaga, kus see sama kohvrike on nüüd kõigile vaatamiseks välja pandud.
