Karja tänav
Võidu tänav 1950-1990
Karja tänav sai alguse Osutitorni värava eest hilisemal Rootsiturul ja kulges linnuse vallkraavi äärest kuni postimaanteeni. Nime on tänavale andnud linnarahva loomad, keda seda tänavat pidi linnast välja karjamaale aeti. Karja tänava nime on esimest korda on mainitud Haapsalu linnaraamatus 16. sajandil (Karrigasse). Kariloomade pidamine keelati linnas alles 1950. aastal. Seni võis näha Karja tänaval lehmi, lambaid, hobuseid, kuulda kukkede kiremist ja sigade röhitsemist.
Matuserongkäigud
Karja tänaval liikusid ka inimmassid. Enamasti matuserongkäiguga kirikust kalmistule. Kadunukese jalgsi viimsele teekonnale saatmine oli tavapärane sajandeid. Puusärki kanti kätel või pandi hobuvankrile, hiljem lahtisele veoautole ning rahvas kõndis selle järel. Kui autod muutusid kättesaadavamaks, hakati korraldama automatuserongkäike. Autod sõitsid aeglaselt, must lint antenni küljes. Nüüdseks on see traditsioon hääbunud ja matuserongkäike on väga harva.
Paraadid
Sõjavägi hakkas Karja tänaval marssima siis, kui 1932. aastal Läänemaa Õpetajate Seminari asemele paigutati Uuemõisa Scoutspataljon. Varem marsiti Vabariigi aastapäeva auks turuplatsil.
Nõukogude ajal pidid ka tavalised linnakodanikud marssima hakkama. 1. mail peeti töörahva püha puhul paraadi ja 7. novembril tähistati 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni. Marsiti mööda Võidu tänavat (Posti ja Karja tänava nimi aastatel 1950-1990) Võidu väljakule (kuni 1950. aastani Turuplats), kus marssijaid tervitasid tribüünil partei- ja komsomoli, ametiühingu- ja sõjaväetegelased ning toimus sütitavate kõnedega miiting. Algul oli selline ridades marssimine ja tribüünil seisvale punaeliidile au andmine kindlasti veider ja alandav, kuid aastatega harjuti ning paraadid muutusid omamoodi lõbusateks atraktsioonideks. Ega keegi ju neid kõnesid tõsiselt võtnud ega kuulanudki. Lihtsalt tore oli tuttavatega kokku saada ja pärast midagi koos ette võtta. Lapsed said õhupalle lennutada ja „hurraa!“ karjuda. Lõbus oli vaadata ka tribüünil olijaid. Kui 1940.-1950. aastatel neid kardeti, siis hiljem said kommunistidest anekdootide kangelased.
Laulu- ja tantsupeo rongkäigud
Suviti olid ja on siiani traditsiooniks laulu- ja tantsupeo rongkäigud. Läänemaa esimene laulupidu toimus Haapsalus 1896. aastal. Vanasti kõndisid inimesed rongkäigus kaootiliselt, nõukogude ajal õpetati nad rivikorda järgima – see sai alguse just mai- ja oktoobripühade paraadidest.
Laulu- ja tantsupeo rongkäigud on eestlaste Suur Eesti Asi, mis sarnaneb protsessioonidele – ühine hingamine ühes taktis, kus ollakse koos nagu mesilaspere.
Majad ja inimesed
Karja tänav on läbi aegade olnud linna tuiksoon, kuhu koondusid poed, juuksurid, pagarid, fotograafid jt ärid. Sajandeid oli see Haapsalu peamine äritänav. Suur muutus algas kaubamaja avamisega 1977. aastal, kuigi vanalinna jäi poode esialgu veel üsna ohtralt – majatarvete poodi või apteeki tuli ikka sammud seada vanalinna poole. Nõukogude aja laste jaoks oli muidugi kõige tähtsam koht ja linna keskpunkt jäätiseputka Karja 27 maja kõrval.
Pärast Eesti Vabariigi taastamist riiklik kaubandussüsteem likvideeriti ning algas majade tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Pöörastel 90ndatel vahetusid ärid majades enamasti kiiresti, sest see oli alles äriajamise õppimise aeg.
Nüüdseks on Karja tänav tihedalt täis tipitud galeriisid ja muuseume, käsitööpoode ja töökodasid, kohvikuid ning restorane. Karja tänav on vanalinna süda, kus pea iga maja võiks jutustada pikki lugusid ajast ja inimestest läbi paljude sajandite.
Karja 24 – Hakid ja Okkad
Linna tulles oli alates 18. sajandist esimeseks maamärgiks ja paljudele peatuskohaks Haki kõrts. Nime sai koht ilmselt hakkide järgi, keda praegugi siin ohtralt ringi lendab. Praeguse Mihkli pargi kohal tänava ääres asus kõrtsi hobusetall. Sinna jätsid linna äri ajama tulnud talumehed hobuse, et suunduda ise kõrtsi uudiseid kuulama ja õlut jooma. Süüa ja öömaja sai muidugi ka. Võis ka peksa saada – ja seda täiesti ametlikult. 1905. aasta rahvarahutuste mahasurumiseks saadeti ka Haapsallu karistussalklased, kuigi linnas olid rahutused möödunud võrdlemisi rahulikult. Haki kõrtsi hoovis anti 20 vitsahoopi vaid Jüri Neidorfile, kes ühel koosolekul öelnud valitsuse kohta lugupidamatuid sõnu.
Aastal 1907 ehitati Haki kõrtsile peale teine korrus ja kõrts sai peene nime: võõrastemaja Central. Rahvas kutsus kohta aga endiselt Haki kõrtsiks.
Maja natsionaliseeriti 1940. aastal. Teise maailmasõja ajal oli siin laatsaret. Pärast sõda paigutati esimesele korrusele võõrastemaja koos sööklaga, teine korrus jäi haigla käsutusse.
Hoone ehitati 1950. aastate lõpul ümber lasteaiaks. 25 aastat sirgusid siin Haapsalu lapsed. Koht oli suurepärane: üle tee oli jäätiseputka ja lasteaia akendest sai jälgida, mis jäätist müügil on. Lasteaia kõrval pargis oli Haapsalu rajooni tööeesrindlaste autahvel, kus nii mõnegi lasteaia mudilase vanemate pildid üleval olid. 1975. aastal koliti lasteaed ümber Niine tänavale vastvalminud moodsasse majja.
Pikalt tühjalt seisnud ja hädapäraselt remonditud majja kolis 1988. aastal Haapsalu laste kunstikool. Seni olid noored kunstnikud pidanud tegutsema eri asukohtades. Nüüd said nad lõpuks oma maja. Aga õnn oli siiski üürike. 1994. aastaks oli selge, et hoone konstruktsioonid on avariiohtlikud. Otsiti võimalusi kapitaalremondiks, kuid aeg oli vaene ja hoone muudkui lagunes edasi. Traagiliseks kujunes 6. veebruar 1999, mil vandaalid panid maja teise korruse põlema. Linnavalitsusele käis maja remontimine üle jõu ja kunstikool koliti ümber Karja 6 maja teisele korrusele. Õnnetu maja jäi ootama päästjat.
Päästja saabuski – selleks osutus kunstnik Evald Okas, kes tuli juhtumisi Haapsallu oma näitust avama. Okas otsis samal ajal paika, kuhu rajada oma kunstimuuseum. Haapsalu tundus talle suurepärane koht ja ta uuris, kas linnas on mõnda sobivat hoonet. Talle näidati Karja tänava ääres asuvat tondilossi. Evald Okasele maja meeldis ja ta ostis selle ära. Kunstniku laste ja lastelaste osaks jäi hoone muuseumiks ümber ehitamine ning 2003. aastal avatigi Evald Okase muuseum. See on ühe vana maja tuhast teemandiks muutmise imeline lugu.
Karja 27 – August Seffersi Ikarose lend
Eesti Vabariigi algusaastatel oli Haapsalu murranguliste aegade keerises. Krahv de la Gardie järeltulijad loobusid oma valdustest ja hakkasid müüma Krahviaia kinnistuid. Haapsalu vana süda asus seni turuplatsi ümbruses, kuid nüüd tekkis uuel eestlasest ärimeeste põlvkonnal haruldane võimalus nihutada linna keskus uude kohta.
Rannarootsi juurtega August Seffers oli selle uue aja esimene ettevõtlik ärimees. Enne ärimaailma sukeldumist teenis ta leiba raudteetehase töölisena. Ta suutis säästa piisavalt algkapitali, et noores Eesti Vabariigis hoopis teine siht võtta – temast sai kaupmees. Karja tänaval avas ta oma õllepoe, mis tõi head tulu, kuid mehe ambitsioonid olid palju suuremad kui pelgalt kesvamärjukese valamine. Ta tahtis ehitada midagi jäävat.
Plaan oli mastaapne: kolmekorruseline kivihoone, kuhu mahuksid nii ärid, pangasaal ja uhked korterid. Mõeldud-tehtud! Kohalikud hakkasid tellingutesse ulatuvat ehitust peagi veidi muigamisi, kuid uhkusega kutsuma “Haapsalu esimeseks pilvelõhkujaks”. Selleks, et müürid ikka kerkiksid, astus Seffers meeleheitlikke samme. Ta pantis kogu oma vara, võttis pankadest suuri laene ning käis mööda Läänemaa külasid, rääkides tuttavatelt külameestelt välja nende viimased säästud. Ta lubas neile tulevases “pilvelõhkujas” kokku kullamägesid ja piimajõgesid.
Maja sai 1925. aastal valmis ja selle esimese korruse võttis üürnikuna kasutusele Eesti Pank. See pidi olema Seffersi triumf. Kuid rent, mida riigipank talle maksis, ei suutnud katta laenuprotsente, mis ärimeest igalt poolt pigistasid. Kriis saabus kiiresti. Võlausaldajad kaotasid kannatuse ja pangad ei halastanud. Seffersi unistuste pilvelõhkuja ostis 1931. aastal pankrotivarana senine üürnik Eesti Pank. Aga võlgu jäi mehel maksta küll ja veel. Endine raudteelane, Haapsalu moodsaima hoone rajaja ja suurlinliku unistuse maaletooja saadeti 1934. aastal võlavanglasse. August Seffers oli kui Ikaros, kes lendas kõrgemale, kui tiivad oleksid lubanud, kuid kes jättis Haapsallu endast mälestusmärgi, mis püsib sajand hiljemgi.
Karja 25 –Villem Kariis, „pilvelõhkuja“ nutikas naaber
Kui Seffers oma “pilvelõhkujat” ehitas, jälgis tema tegemisi teraselt teine Haapsalu kange ärimees – Villem Kariis. Martna valla taluperemehe pojana teadis ta, et raha ei armasta suuri õhulosse, vaid kindlat maad ja tarka majandamist. Otse Seffersi unistuste hoone kõrvale ehitas Kariis oma ärimaja, mille ehteks on suurejoonelise kaarja parapetiga telliskivifassaad. Praktilise ärimehena esifassaadi edevusest talle täiesti piisas – maja ise ehitati palkidest, järgides traditsioonilise Haapsalu puumaja stiili. 1932. aastal sai Kariisi kaubamaja valmis.
Erinevad kauplused tegutsesid majas kuni 2014. aastani, mil sellest sai Haapsalu pärandkultuuri traditsiooni uhkus – Haapsalu pitsikeskus. Kui 19. sajandil istusid pitsikudujatest prouad plangu ääres ja kudusid, sallikorv ees, siis nüüd koovad prouad pitsikeskuses, kuhu võib sisse astuda, et pitsi õhkõrnust oma käega katsuda ning endalegi sobiv sall õlgadele ehteks valida.
Karja 20 – Alar Kotli puhas funk
Karja ja Kalda tänava ristmikule (Karja tn 20) ehitas 1868. aastal asutatud Haapsalu Vabatahtlik Tuletõrje Selts 1880. aastate algul Haapsalu esimese tuletõrje- ehk pritsimaja. 1937. aastal valmis samas kohas uus tuletõrjedepoo. Arhitekt Alar Kotli loobus vanamoelisest historistlikust pritsimaja stiilist ning lõi funktsionalistliku maamärgi, mis oli oma valmimisajal tõeline insenertehniline ja arhitektuurne tippsaavutus. Depoo kõige silmapaistvam osa on neljakandiline tüse torn, mille peamine praktiline ülesanne oli märgade tuletõrjevoolikute ülesriputamine ja kuivatamine. Esimesele korrusele ehitati avarad garaažiboksid, mis projekteeriti spetsiaalselt uut tüüpi mootorveokite (nagu Chevrolet või Ford V8) gabariite arvestades. Väravad avanesid otse Karja ja Kalda tänava ristmikule, mis võimaldas päästeautodel väljuda sekunditega, ilma et nad pidanuks hoovis manööverdama.
Uue tuletõrjedepoo avamispäeval 31. oktoobril 1937, säras voolikutorn hommikupäikeses, kõrgudes üle Haapsalu kivikatuste nagu linna uus kaitsja. Kogu Haapsalu oli lipuehtes. Uue pritsimaja ette oli rivistatud terve Läänemaa tuletõrjujate eliit, pasunakoor ning kõige krooniks sissesõiduteel särav uhiuus tuletõrjeauto Chevrolet-Ford. Hoone avas siseminister Kaarel Eenpalu.
Karja 18 – „A. Valdmanni kohvik“ ja Tuglased
Selles 19. sajandi viimasel veerandil ehitatud esindusliku kivimaja kuldajastu algas 1929. aastal, kui andekas pagarimeister ja ettevõtja Aleksander Valdmann rajas sinna oma pagariäri. Ta ehitas võimsad küpsetusahjud, kus igal ööl kell kaks algas tainasõtkumine, et hommikuks pakkuda linna parimaid torte ja sarvesaiu. Valdmanni pagarioskus muutis äri kiiresti populaarseks ning hoone fassaadile paigaldatud puidust kuldne kringel muutus peatänava sümboliks.
Aastal 1932 seadis seadis Kungla selts seal sisse avaliku lugemislaua. Valdmanni pagariärist sai kultuurioaas –” A. Valdmanni kohvik”, kus sai nautida saiakesi, kohvi ja värskeid ajalehti. Maja teisel korrusel üüriti tube.
Kirjanik Friedebert Tuglas ja tema abikaasa Elo valisid mitmel suvel elamiskohaks just Valdmanni kohviku teise korruse. Kirjaniku elurütm oli sekundipealt paigas. Abikaasa Elo on kirjeldanud, kuidas mehe päevakava ei paindunud karvavõrdki – söögiajad, kohvijoomine ja jalutuskäigud pidid toimuma iga päev täpselt samal kellaajal. Seda rütmi nimetati kultuuriringkondades muigega “Tuglase kellavärgiks”. Tuglas ei talunud tööd tehes vähimatki müra, mistõttu oli Elo peamine ülesanne oli tagada, et Friedeberti loometundidel (hommikupoolikul) ei tuleks keegi ülakorrusele segama.
Kohvikuidülli ja perekond Valdmanni elutöö lõpetas nõukogude okupatsioon.
1935. aastal on Fr. Tuglas kirjutanud: “Väike kõrvaline Haapsalu – ja harrastamata kuurordi elu veedan siin ikkagi juba neljandat suve. Ja nii on juhtunud, et tunnen seda supellinna paremini kui ühtki teist. Kui mujal olen veetnud päevi ja nädalaid, siis siin olen elanud päevade kaupa. […] Tõesti – väike, kõrvaline – kuskil poolsaarel lahede sopis, ühel pool Paralepa, teisel pool Noarootsi rannaviir. Mitte just kõige parem mulje maapoolt lähenedes. Kuid mida kaugemale süveneda linna, seda idüllilisemaks muutub selle keerukate tänavate, madalate majade ja lokkavate aedade pilt. Kuni poolsaare äärmises osas kõik avardub: kõnniteid, lillesid, rannaehitisi – ja nende taga meri vahel nii imeväärselt matt-sinine, kui mitte kuskil maailmas. […] Teen nüüd siin igapäev pikki jalutuskäike – Õhtu kaldast Aafrika rannani. Looklevad idüllilised rannateed; ühel pool aedade haljus, teisal vetesina. Lakkamata vahelduvaid pilte: madalaid merekäärusid kajakate ja partidega, üksikuid peatuskohti, pinke, lilleklumbe, dekoratiivseid sambaid.”
Karja 14 – Siin sündis baltisakslane, kelle süda kuulus Eesti Vabariigile ja merele
Selles majas oli Haapsalu posti-telegraafi kontor 1880. aastatest 1918. aastani. 16. aprillil 1885 sündis seal telegraafijaama juhataja Eduard Nikolaivon Salza peres poeg Hermann, kellest sai Eesti meresõjaajaloo üks säravamaid legende. Enne Teist maailmasõda jõudis Eesti Vabariigi kontradmirali auastmeni kaks meest: Johan Pitka ja Hermann Salza.
Väike Hermann kasvas üles keskkonnas, kus igapäevaselt liikusid uudised laiast maailmast, mis ilmselt süstis temassegi rännukirge. Haapsalu lahe kohal tiirlevad kajakad ja rannas loksuvad paadid viisid poisi mõtted merele. Hermanni tee viis Haapsalust Peterburi merekooli. Temast sai mereväelane, kes teenis kuulsatel Vene keisririigi laevadel, sealhulgas legendaarsel ristleja „Aurora“.
Kui loodi Eesti Vabariik, astus ta Eesti Kaitseliitu, et võidelda Vabadussõjas meie noore riigi vabaduse eest. Vabadussõja alguses teenis Salza miiniristlejal „Lennuk“ nooremtüürimehena, 29. jaanuarist 1919 Eesti merejõudude staabi ülemana. 1925-1932 oli Salza Eesti Merejõudude juhataja. Salza oli esimene, kes 1926. aastal sõnastas vajaduse Soome lahe sulu kindlustamiseks koostöös soomlastega, millest kujunes hilisem kahe riigi vaheline salajane koostöö. 1928. aastal ülendati Salza kontradmiraliks. Ta pidas Kõrgemas Sõjakoolis meresõja ja mereasjanduse loenguid, koostas esimese Eesti mereväe ohvitseride käsiraamatu, avaldas uurimusi ja kirjutas artikleid meresõjandusest.
Aastal 1939 baltisakslaste ümberasustamise ajal siirdus ta koos emaga Saksamaale. Jäi Punaarmee poolt okupeeritud alale, sest keeldus maha jätmast oma voodihaiget ema. Hermann Salza arreteeriti aprillis 1945 ja viidi Moskvasse Butõrka vanglasse, kus ta suri 23. jaanuaril 1946.
Karja 6 – Hunniuse maja, Haapsalu mudaravi häll
Aastal 1820 tuli äsja ülikooli lõpetanud 23-aastane Carl Abraham Hunnius Haapsallu tolleaegse kreisiarsti G. Printzi abiks ja invaliididekomando haigemaja juhatajaks. Lisaks praktilisele tegevusele tundis Hunnius huvi teaduslike probleemide vastu. Igapäevases ravitöös otsis andekas noor meditsiinidoktor üha uusi võimalusi ravi tõhustamiseks. Ta kirjutas välja originaalseid ravimisegusid ning propageeris Haapsalu lahe merevee kasutamist suplusteks, mida siin harrastati juba alates 1805. aastast.
Igapäevased arstikohustused viisid arsti sageli ka vaeste rannakalurite peredesse. Ühe niisuguse käigu ajal märkas ta vana kalurit, kes hoidis paljaid jalgu päikesesooja muda sees. Kui arst uuris, mida mees seal teeb, vastas vanake, et tal on jooksva ning jalgade leotamine soojas meremudas toob vaevustele kergendust. Dr. Hunnius asus asja teaduslikult uurima. Esimesi katseid tegi ta oma haigete ja kohaliku garnisoni sõdurite peal. Mitmete haiguste puhul olid ravitulemused üllatavalt head ning saadud kogemustele toetudes asus dr. Hunnius looma muda kasutamise näidustusi ja metoodikat. Ta soovitas mudaga teha paikseid mähiseid, vanne (sooja mereveega lahjendatult), massaaže ja sissehõõrumisi, millele järgnes soe merevann. Muda- ja mereveeravi nimestikus leidus Hunniusel umbes paarkümmend haigust.
Aastal 1825 rajati dr. Hunniuse õhutusel ja juhendamisel Kastininale (Suur-Liiva tänav) esimene vesi-mudaravila. Sama aasta 28. märtsil sündis ka „troonipärija“ – isa elutöö jätkaja Karl Arthur. Kokku oli dr Carl Abraham Hunniusel 16 last.
Aastal 1825 viibis perekond Hunniuse külalisena Haapsalus meditsiiniprofessor Nikolai Pirogov, sõjakirurgia rajaja, kes esimesena maailmas võttis kasutusele kipsmähise ja eeternarkoosi. Oma ala suure asjatundjana soovitas Pirogov muda kasutada kirurgiliste haiguste järelraviks.
Nii sai mõttetust ja tülikast mudast loodusravi innovatsioon ja väikese Haapsalu hall kuld. Hunniuste senine, 18. sajandil ehitatud ühekordne kivimaja ehitati 1923. aastal arhitekt Erich Jacoby projekti järgi ümber uusbarokseks äri- ja elumajaks. 1939. aastal lahkusid Hunniused ümberasujatena Eestist.
