Jaani tänav
1950-1990 Kaardiväe tänav
Jaani tänav viib Aafrikasse – õigemini Aafrika randa ja linnuvaatlustorni juurde. Linna asutamise ajal viis see tänav turuplatsilt sadamasse. Jah, see on väga vana tänav, vähemalt sama vana kui Haapsalu linn.
Jaani 2 – pastoraat, apteek ja innovaatiline apteeker
Kui 1646. aastal põles pikselöögist maha pastoraadimaja (Ehte 4), polnud Haapsalus ligi 130 aastat pastorite eluasemeks mõeldud ühiskondlikku hoonet. Kirjalikest allikatest on teada, et pastor Joachim Sellius (ametis 1674–1691) ostis 1677. aastal turuplatsi ääres asuva hospidali krundi ja ehitas sinna maja. Viimasena elas seal pastor Samuel Benjamin Glöckner (ametis 1765–1773), kes lasi hoone 1772. aastal ümber ehitada. Seda tähistab aastaarvuga 1772 senini säilinud raidkivitahvel esimese korruse ruumi seinal.
Proviisor Carl Leopold Bergfeldt ostis maja 1835. aastal ja avas seal apteegi. See polnud küll esimene apteek Haapsalus, Bergfeldt tõi apteegi lihtsalt turuplatsi äärde. Carl Leopold Bergfeldt oli hakkaja mees: ta oli üks mudaravila omanikke ning aastatel 1842–1859 ka Haapsalu bürgermeister. Apteekrina püüdis ta olla innovaatiline. Üheks tema uuenduseks oli mineraalvesi, mis koosnes omavahel segatud piimavadakust ja mereveest. Seda Bergfeldti mineraalvett pakuti suviti promenaadil asuvas Trinkhalles. Lisaks pandi apteegi hoovimajas püsti limonaaditööstus. Limonaadi- ja mineraalveetehas töötas hoovimajas kuni nõukogude ajani, mil populaarsuse omandasid juba teistsugused joogid.
Oskar Luts ametivendade juures suvitamas
Apteekrist kirjanik Oskar Luts (1887–1953) puhkas koos perekonnaga 1921. aastal ametivendade juures apteegimajas ja võttis reuma leevendamiseks mudavanne. Kirjutamiseks kasutas Luts harjumuspäraselt hommikutunde. Ka järgmistel suvedel suvitas Luts Haapsalus, kuid siis oli tema elupaigaks Mängu tänav 4. Haapsalu ajaloolises rahus on armastanud suve veeta ja kirjatööd teha paljud kirjanikud: Aino Kallas, Friedebert Tuglas, Teet Kallas, Mihkel Mutt jt.
Jaani 1 – Köstrimaja
Kiriku kõrval Jaani tänaval asus köstrimaja ilmselt juba 19. sajandi keskpaigas. Algse puumaja asemele ehitati 1910. aastal kena punastest tellistest hoone, mis praegu on peidus paksu krohvikihi all. Nõukogude ajal hoone riigistati ning seal asus linna telegraafijaam.
Jaani 4 – inimasustuse jäljed 12. sajandist
Sellel kinnistul on läbi viidud väga põhjalikud arheoloogilised uuringud. Kaevati seni, kuni vastu tuli merepõhi. Enne selleni jõudmist kaevati välja poolkeldri jäänused, mille seest võetud puidu proov andis vanuseks kalendriaastad 1158–1228. Sama kinnistu tagaosas puhastati välja üheruumiline palkhoone (4,3 x 5,5 m), millel oli hoburauakujuline ahi. Samuti leiti kinnistult teine poolkelder, mis oli ehitatud veelgi varasema hoonestuse peale.
Viljaaidast kirikuks
Jaani kirikut on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1513. aastal. Kirikuhoone Jaani tänava poolne külg on huvitav: sellelt võib „välja lugeda“ laia värava, selle kohal suure luugiava ja kõige kohal omakorda vintsipuu. Üle otsaseina ülaserva ulatub katusekelp. Tõepoolest, see hoone meenutab aita – ja algselt see oligi ait. Mööda Jaani tänavat sai minna otse alla sadamasse, mis asus praeguse Hommiku kalda piirkonnas.
Kaugkaubanduse peamised kaubad olid vili ja sool – vilja veeti välja, soola sisse. Maakerke tulemusel Tagalahe veetase millimeeter-haaval langeb ja nii on Haapsalu sadamat sajandite jooksul järjest avamere poole nihutatud. Võib arvata, et järgmine sadamakoht asus praeguse Linda tänava (tollase Saksa tänava) otsesihis, kuhu pääses läbi Rüütli tänava ristmikul asunud Saksa värava. Nii võis vana sadama läheduses asunud ait kasutuseta jääda. Kiviait turuplatsi kõrval oli ju ideaalne hoone kiriku tarbeks. Keskaegse turu asukohaks peetakse praeguse raekoja pargi ala.
Taaskasutus pole mingi kaasaja leiutis. Haapsalus on lisaks Jaani kirikule siiani säilinud kolm suurt kiviaita, mille puhul ei oska esmapilgul aimatagi nende algset funktsiooni: Saue 10, mis ehitati kortermajaks 1850. aastal; Suur-Lossi 14, mis ehitati 1925. aastal kinoks; ning Suur-Lossi ja Supeluse tänava nurgal asuv kiviait, mis on praegu üks koolikompleksi hoonetest.
Vee 7 – Amsterdami olümpiapronks purjetamises Nikolai Vekšin
Purjejahi Tutti V meeskond võitis IX Amsterdami olümpiamängudel 1928. aastal Eestile pronksmedali, mis oli ühtlasi Eesti esimene olümpiamedal purjetamises. Kuldmedali võitis Norra võistkond, kuhu kuulus ka tulevane Norra kuningas Olav V (valitses 1957–1991).
Paatkonna kapten oli Haapsalus sündinud Nikolai Vekšin (1887–1951), kelle purjesportlase karjäär ulatus üle mitme riigikorra vahetuse. Peterburis elades osales ta Tsaari-Venemaa varuvõistlejana juba 1912. aasta Stockholmi suveolümpiamängudel. Pärast Esimest maailmasõda asus ta elama Eestisse ja töötas insenerina Põhja Paberi- ja Puupapivabrikus. Just vabriku omaniku Emil Fahle toetusel jõudis Eesti paat olümpiale medali eest võistlema.
Baltisakslaste eestvedamisel loodi 19. sajandi lõpuks kõigis Eesti olulisemates rannikulinnades (Haapsalus, Tallinnas, Kuressaares ja hiljem ka Pärnus) purjetamisega tegelevad jahtklubid. Just jõukamate baltisakslaste toel võistluspurjetamine Eestis algusaastatel arenes. Nii pole ka imestada, et esimese olümpiamedali toonud meeskonnas oli neli baltisakslast: William von Wiren, Eberhard Vogdt ning vennad Georg ja Andreas Faehlmann, kes kõik lahkusid Eestist 1939. aastal.
Nikolai Vekšin töötas insenerina ka pärast Teist maailmasõda, tuli purjetamises veel Nõukogude Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile ja tegutses purjespordikohtunikuna. Kuna Vekšin oli Venemaa kodusõjas kuulunud valgekaartlikku Judenitši armeesse, vangistasid Nõukogude võimud ta 1949. aastal selle minevikufakti tõttu. Nikolai Vekšin suri Siberi vangilaagris Norilskis 15. jaanuaril 1951.
