Ehte tänav
1950-1990 Lauristini tänav
Ehte tänav on üks vanimaid tänavaid. Kitsas tänav viib otsejoones Väikese viigi äärde. Sellel tänaval on palju ajaloolisi kihistusi ja rääkimist väärivaid lugusid veelgi enam, kuigi tänav ise pole pikk.
Ehte 4 – Pastoraat
Rootsituru ääres asus 17. sajandil pastoraat ehk kirikla. Pastoraadiks nimetatakse kirikuõpetaja (pastori) elu- ja ametihoonet. Paraku põles see 1646. aastal pikselöögist maha. Alles 1777. aastal püstitati samale kohale uus pastoraadihoone. 1872. aastal vana hoone lammutati ja ehitati uus, mis on säilinud tänaseni. Viimane seal elanud pastor oli Ralph von zur Mühlen (1906–1939), kes lahkus Eestist 1939. aastal. Seejärel võtsid maja üle Nõukogude sõjaväelased. Nõukogude ajal asus hoones haridusosakond, hiljem raamatukogu. Nüüd kuulub see jälle luteri kogudusele.
Ehte 5 – Fristrau kondiitri- ja pagariäri
Pagarist raehärra Heinrich Ditmann pani 1794. aastal nurgakivi kivimajale. Sellest sai pooleteiseks sajandiks hoone, mis muutis peaaegu kogu Ehte tänava magusalt lõhnavaks. Ditmanni pagariäri vahetas mitu korda omanikku, kuni 1877. aastal sai maja valdajaks taas kondiiter – Leopold Fristrau (1848–1919). Pagaritele ja teistele toiduga varustajatele oli 19. sajandi teine pool äritegemiseks tulus aeg, sest igal aastal suvitas siin jõukas Vene kõrgaadel, sealhulgas keisri õukondlased.
Kui 1880. aasta suvel troonipärija Aleksander Aleksandrovitš (kellest aasta hiljem sai keiser Aleksander III) koos perekonnaga De la Gardie lossis suvitas, oli just Leopold Fristrau keiserliku perekonna toiduga varustaja. Sel suvel tõusis suvitajate arv Haapsalus nelja tuhandeni.
Ehte 5 – Dietrichi kohvik, pagari- ja kondiitriäri
Aastal 1910 ostis maja ära Sileesiast rändmuusikuna Eestisse tulnud Paul Dietrich, kellele Haapsalu oli meeldima hakanud ja ta otsustas siia elama jääda. Põhjuseks võis olla Haapsalu neiu Helene Simson, kellega ta abiellus. Paul ja Helene Dietrich jätkasid maja kondiitriäri traditsioone. Neil sündis kaks last – nimepärija Paul ja tütar Benita.
Rändmuusiku veri siiski vemmeldas vanas Paulis edasi. Ta jättis pere maha kui lapsed olid veel väikesed ja läks ära Venemaale. Helene Dietrich võttis kondiitriäri ja kohviku juhtimise üle. Paul ja Benita kasvasid üles ema sabas kohvikus. Paul lõpetas 1925. aastal Läänemaa Ühisgümnaasiumi ja läks Tartusse juurat õppima, kuid ema palvel katkestas ülikooliõpingud ja õppis kondiitriks. Kogemuste omandamiseks töötas ta esialgu Tallinnas Harju kohvikus, kus ta tutvus Harju kohviku müüja Frieda Johanna Kalbergiga, kellest sai tema abikaasa. 1937. aastal võtsid äri juhtimise üle õde ja vend ̶ Benita ja Paul Dietrich. Sellest peale oli kohviku uksel silt „Pagari- ja kondiitriäri. Kohvik P. ja B. Dietrich“. Pereäris töötas ka Pauli naine Frieda.
Aastal 1939 Benita koos baltisaksa ümberasujatega lahkus Eestist. 27. aprillil 1941 sündis Pauli ja Frieda tütar Maie. 22. juulil 1941 Paul arreteeriti ja saadeti Siberi vangilaagrisse, kus ta suri Irkutskis 16. märtsil 1942. Kohviku pidamist jätkas Pauli naine Frieda. Kohvik suleti 1944. aasta sügisel. Dietrichi kohvikust inspireerituna avati Karja tänaval 17. mail 2013 „Hapsal Dietrich“, aga see on juba teine lugu.
Ehte 6 – viinapood ja leivapood
Samal kohal müüdi alkoholi 1837. aastast kuni Nõukogude ajani. Õllepruulija Berg rajas siia Nurga kõrtsi. 1898. aastast pidas siin viinapoodi Julius Koppel. 1900. aastal kehtestati Vene riigis viinamonopol ning viina tohtis müüa vaid riiklikust monopolipoest. Koppel võis oma majas edaspidi müüa vaid õlut ja veine. Nõukogude ajal viidi viinapood üle tee endisesse Dietrichi kohviku majja ning seda hakati kutsuma Lauristini viinapoeks.
Nõukogude ajal sai majast leivapood, mis oli väga populaarne Haapsalu 8-klassilise kooli õpilaste seas. Nad on heldimusega meenutanud: „Vahetunni ajal jõudis sinna poodi joosta ja „Komeedi“ kommi osta, mis pakiti pabertuutusse. Pagana head ikka need kommid olid!“, „Hea rosinatega keeks oli!“, „Suur sai rosinatega ja palmiksai, mooniseemned peal!“, „Suur sai, rosinad sees, maksis 52 kopikat.“, „Vormisai oli maitsev ja krõbe, eriti kui see veel soe oli. Moosi- ja lihapirukad olid suures kastis.“.
Kohalikud elanikud mäletavad, et Kuuba kriisi aeg, mil Nikita Hruštšov ja John F. Kennedy omavahel jõudu katsusid, kajastus ka kohalikus leivapoes: „Mäletan, et ema saatis saia sappa, saba lookles poe uksest välja piki Lauristini tänavat. Aasta oli umbes 1960. Saia anti jao kaupa, vist üks sai inimesele.“, „Olen seostanud neid järjekorras seismisi kuuekümnendate alguse Kuuba kriisi aegse toiduainete nappusega. Kuna käisin koolis teises vahetuses, pidin sageli hommikuti leivapoes sabas seismas käima. Tollest ajast on meelde jäänud sabas kuuldud salmike: „Meil ja Kuubal on ühised sead, Kuuba saab liha ja me saame pead.““.
Ehte 7 – puitbarokk ja metodistid
Samal ajal kui Tallinnas 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, pühitses vennastekoguduse jutlustaja August Mikkov siin oma kodus armulauda neljale vennale ja kuueteistkümnele õele ning peeti metodisti koguduse asutamiskoosolek.
Mikkovi maja oli ehitatud juba 18. sajandil ajastule iseloomuliku puitbarokse hoonena. Selles on elanud kullasseppi ja muid meistrimehi. Haapsalu ühes vanimas majas oli säilinud suur ja uhke mantelkorsten, mis ilmselt hoidiski peaaegu maani vajunud katusega hoonet veel püsti. Mantelkorsten ja ohtrad baroksed detailid olid hävimas, aga juhtus ime. Maja võeti lahti, säilitati algne mantelkorsten, vanade detailide järgi tehti uued ning hoone ehitati koopiana uuesti üles.
Ehte 8 – pioneeride maja
Venemaalt 1921. aastal opteerunud Eduard Simson ostis 1925. aastal Ehte 8 maja. 1927. aastal valiti ta Haapsalu linnavolinikuks, 1929. aastal linnanõunikuks ja linnapea asetäitjaks ning 1938. aastast kuni arreteerimiseni oli ta Haapsalu aselinnapea. Tema õde Helene oli abiellunud Paul Dietrichiga ja elas vastasmajas. Eduard aitas õel pagari- ja kohvikuäri korraldada, kuni noorem põlvkond äri üle võttis. Eduard Simson arreteeriti 20. oktoobril 1944 ja ta suri Tallinnas vanglas sama aasta 5. novembril.
Nõukogude ajal, 4. septembril 1949 avati hoones Haapsalu pioneeride maja. Selle esimene direktor oli seltsimees Tammisto. Pioneeride maja oli Haapsalu noorte huvitegevuse keskus, kus tegutses aastakümnete jooksul kümneid eri suunitlusega ringe. Väga populaarsed olid auto- ja motoring, tehnika- ning elektrotehnikaring, samuti tegutsesid seal noorte meremeeste ring, näitering, käsitööring, fotoring ja paljud teised.
Aastal 1989 paiku nimetati asutus ümber Haapsalu Koolinoorte Majaks. Nüüdseks on Haapsalu noorte huvitegevus kolitud palju suuremasse, Wiedemanni 4 hoonesse, mis ehitati 18. sajandil kohtuhooneks.
Ehte 14 – esimene eestikeelne kool ja Haapsalu Linna Algkool
Mudaravi isa Carl Abraham Hunnius andis oma krundi koos hoonetega eestikeelse algkooli – mida nimetati Karlstiftiks – tarbeks 1845. aastal. Kooli esimene juhataja oli Johann Peterson, kes juhtis õppeasutust 47 aastat. Tema tööd jätkas tütar Fanny.
Aastal 1937 valmis samal kohal uus linna algkoolihoone. See oli suur, ilus, valge, funktsionalistlik ja pisut traditsionalistlik maja, mis sai nimeks Haapsalu Linna Algkool. Hoone projekteerisid August Esop ja Eesti esimene naisarhitekt Erika Nõva. Selles koolimajas on aastatel 1938–1944 õppinud ka maailmakuulus kunstnik ja illustraator Ilon Wikland.
Koolimaja on praegugi väga kaunis – tõeline arhitektuuripärl Ehte tänava lõpus.
